KUI MITTE ÜKSIK HUNT,

SIIS EHK TULNUKAS

AGA VAEVALT, ET MEIE PRAEGUSTE “JUHTIDE” SOOVIDE KOHASELT MANIPULEERITAV INIMENE… Tegelikult pole minu elul häda midagi. Olles juba 50 aastat elumängudes osalenud, murran täpselt niipalju, kui tarvis läheb – ja tarvis ei lähe just palju - ning seetõttu ei ole mul oma elu kvaliteedi osas mitte kellelegi mingeid ette heiteid. Ja ometegi – kui vaatan seda ilmaelu melu kõrvalt, siis mind hämmastab, kuidas teatud kontingent armutult ja häbenemata J.O.K.K. – värdjalikult endale aina paremaid positsioone kinnitab, sõites üle kõigest ja kõigist, mis moraalne või koguni püha. Ja seda täiesti karistamatult. Toimub üha süvenev õpitud abituse kultiveerimine ning mõtte tute seaduste abil elu võimalikult sogaseks keerutamine, et ainult eneste eest hoolitsevate võimulolijate positsioone veelgi kindlustada. Ja enamus inimesi ümberringi on vait, või koguni lepivad sellega, või ei saagi nad tõesti tegelikult aru, mis nende endi silme all sünnib? Olles ehk siia ilma sündinud keskmisest kõrgema õiglustundega ja kõige rohkem siin maailmas vihates inimlikku rumalust, olen üritanud neist silma karjuvatest asjadest küll prääksuda siin või piiksuda seal, aga seda suhteliselt tulutult, sest tegelikult enamasti kedagi ei huvita. Huvitab kahjuks ainult neid, kes peavad jälgima, et taolised väljaütlemised, mis inimeste silmi ka avaks, võimalikult vähe ilmavalgust näevad. Kuna mul endal puudub igasugune sotsiaal - meedias poosetamise huvi, siis aastaid tagasi lõin Gunnar Ling ’i pseudonüümiga näo raamatu kon - to, et saaks vahel sõna sekka öelda Delfi portaali kommentaariumis. Ehk mõned veel mäle tavad minu arvamusi sealt, sest kahjuks praegu seks ajaks on Delfi jõudnud niikaugele vaikiva tsensuuri ajastusse, et isegi registreeritud kom - men teerijate minevik on kalevi alla pandud. Aga igal juhul on Sul huvi korral võimalus minu meelsusest rohkem aimu saada, kui hakkad sealt laia maailma hargnema ja mu käidud teid harutama. Loomulikult teab ka Google minu luukerede kohta üht-teist. Ja nüüd me jõuamegi välja sinnani, et miks Sa üldse peaksid hakkama minu kohta midagi (h)arutama. Nagu juba ennist kirjutasin, ei ole puhta südame tunnistuse taotlemine ainus põh - jus, miks ma oma kandidatuuri üles seadsin. Mingi kummalise tegelasena, kellel on enamasti teada asjade toimimise viisid, on mul väga raske aru saada sellest, mis toimub meie riigi tasandil. Me võiks väga lihtsate vahenditega, kasutades kõiki neid oskusi ja teadmisi, mida on inim - konnale andud kasvõi viimased viiskümmend aastat, luua Eestist sellise riigi, mida kõik imet - leksid ja üritaksid kopeerida, ilma et me peaks valetama, vassima ja almust kerjama, nagu me teeme seda praegu. Seetõttu mul ongi mõtteis mõlkunud ühe raamatu üllitamine, kuhu oma ideed ja soovitused üksipulgi kirja panna. Paraku pole see ülesanne igapäevase leivapalukese teenimise kõrvalt kergete killast, sest lihtsate loosungite asemel peavad seal olema üksikasjalikud seletused ja vähe sellest – ka mõningad praeguste tabude kui mitte normaalsuseks keeramine, siis ratsionaalselt aktsepteeritavaks tegemine vähe - malt. Kui seda ei teeks, siis juhtub nii nagu uute ideede ja mõtetega enamasti ikka – rahvas tõuseb tagajalgadele, hakkab kätega vehkima ja kisendama, et kas sa hull oled – nii ju ei saa, ei ole võimalik. Teguviis, mille tunnistajaks olen olnud küll ja veel. Aga ometegi – kui võetakse mingi aeg hiljem nõuks soovitatut proovida, siis on hea, kui mõni pärast mokaotsast poetab – njah, sul oli õigus. Enamasti seda ei tehta, küll aga esitletakse algselt paksu kisa tekitanud soovitust suisa enda töövõiduna. Seoses nüüd lähenevate valimistega ongi mul hea võimalus testida, kas inimesi üldse huvitab parem ja ratsionaalsem hakkamasaamine. Olles ka varem – natuke rohkem kui aasta tagasi – üritanud oma ideid propageerida , julgen ma hetkel küll väita, et tegelikult ei Sind, ega ka Sinu kaaskondlasi ei huvita, mis sünnib teie ninadest kaugemal. Paraku. Võib-olla ma eksin. Ma väga tahaks, et ma eksin. Aga kui ma ei eksi, siis pole selle eelpool mainitud raamatu sünnil ja sinna maetaval vaeval mingit mõtet… Et aimu saada mõnedest võimalustest, mida sooviksin seal raamatus lahata, loe allpool olevat isuärataja lõiku.

TERE TULEMAST!

KES MINEVIKKU TAKERDUB, ELAB TULEVIKUTA Veel mõned päevad tagasi tundus mulle, et on ainult kaks võimalikku varianti seoses vali - miste ga - kas minna ja rikkuda valimissedel ära, või siis valida kedagi suvalist pooluutest või uutest erakondadest, lootuses, et nad saaksid enamusosaluse riigikogus ja tõestaksid seejärel ilmekalt rahvale, et tegelikult midagi ei muutu. Olgu, valetan. Et midagi ei muutu paremaks. Nii oleks õige öelda. Ja siis - just nädal tagasi – 12. jaanuaril - turgatas mulle pähe, et aga oot - tegelikult on ju veel üks võimalus - ma saan anda hääle iseenda eest. 500 euri pole just väga suur summa südametunnistust puhtana hoidva indul gentsi eest? Samas – ära saa nüüd valesti aru, hea lugeja - pole see südametunnistuse puhtana hoidmine mitte ainuke põhjus, miks ma tegin otsuse investeerida need 500 euri, aga sellest teeme juttu juba natuke allpool, kui Sul on jaksu ja tahtmist siin lehel veel edasi viibida.

MIKS MIND? AGA KEDA SIIS VEEL? :) Praegu, ja ka riigikokku pääsenuna, saan ma lubada vähemalt kahte asja. Kuna seadusandliku võimu ühe osana oleks mu sõnadel ehk tonnide viisi rohkem kaalu, kui tavaliselt, suudaksin ma efektiivsemalt kaasa rääkida lauslolluste ärahoidmise osas, mõttetud raiskamised ja mõisa köie lohistamised sealhulgas. See tegelikult polekski nagu töö, sest tuleks iseenesest ja jooksvalt, kuna ka praegu kõrvalt asjade käike ja arenguid jälgides saab ikka mõni päev suisa kordi ja kordi imestada, et kas tõesti sellist Eestit me tahtsimegi. Samuti hakkaksin kaante vahele panema ning tasapisi tutvustama kümneid ning kümneid ideid, kuidas Eesti elu lihtsate vahenditega kvalitatiivselt nii maal, kui ka linnas, paremuse poole suunata. Tõsi – see ei saa juhtuda üleöö – sellist võimu mul pole ja ilmselgelt ei saagi kunagi olema, aga tilk tilga haaval sihtmärgi poole suunduda, nagu seda suudab ka muidu nii pehme vesi, on minu ja ka Sinu võimuses ometi. Jah, loomulikult on Sul õigus mõelda, et mida see üks tola seal ikka teeb. Aga kui nüüd arutleda sedaviisi, et tegelikult ei tea Sa vähemalt 30% riigikogulaste nimesid ja pole neist ja nende tegemistest ka midagi kuulnud, ning et otsuste tegemisel suure tõenäosusega elimineeritakse tagatubade sekkumise tõttu ka järelejäänud 70% enamiku tahe, kui neil seda üldse ongi, siis võimalus, et sajaühest üks on tola, ei muuda mitte midagi ja Sinu kaotus on olematu, aga kui peaks juhtuma, et see üks ehk suudab mägesid liigutada või vähemalt ühiskonnas diskussiooni algatada, on Sul võita hulga suurem ja parem Eesti… Eelnev jutt veel teise rakursi alt puisemalt ja punasemalt. Kui hääletad vanade olijate poolt – kehtib ka erakondade kohta - pole vist vaja mainida, et helgemat tulevikku ei paista. Kui aga valid tundmatu, siis on vähemalt mingigi tõenäosus, et midagi saab paremaks minna. Ääremärku sena veel, et tegelikult meie arvukad erakonnad ei ole lahendus. Neid sünnib nagu seeni peale vihma – ja tulemus? Lisaks haugile, vähile ja luigele veel hunnik elukaid, kes punnitavad hüvekoormat igaüks oma pesa poole. Kas ma oleksin kõige ideaalsem riigikogulane? Kindlasti mitte. Kuid kahjuks paremat Sul etteantud nimekirjast valida pole. Juhul aga, kui Sul on võimalus kaasa rääkida Haapsalu kandi ja meretaguste asjade otsustajate valiku üle, siis minupoolne soovitus, kui see Sulle korda läheb, oleks Harry Raudvere . Olles otsustaja Tallinna kesklinnas, Pirital, Lasnamäel, on üheks pari - maks valikuvõimaluseks Ege Hirv .